June 26, 2017

Potisaaga. Vol 1

Märkamatult on möödunud mitu kuud ja meie pere uue liikme näol armsa lisa saanud - beebipoiss Aaden sündis 11. märtsil. Jee! :)



Millalgi tahan kindlasti kirjutada pikemalt kodusest elust kahe väikese lapsega, aga täna heietan hoopis potitamise teemadel. Või õigemini selle ebaõnnestumise teemadel :D

Tean, et vanasti oli kombeks panna laps potile kohe, kui ta istuma hakkas. Algul plaanisin Elluga sama teha (nii on ju "õige"!), aga kui aeg sinnamaale jõudis, tundus see kuidagi absurdne. Esiteks oli ta alles nii väike ega saanud asjast ise üldse aru, teiseks poleks ta ju ise võimeline poti peale minemagi. Niisiis lükkasin kogu ettevõtmise sellele ajale, kui tal jalad all on. Tundus loogilisem.

Aastasena see tore aeg käes oligi. Selleks ajaks olin potitamise teemat rohkem uurinud ja teadsin, et põiekontroll ja parem arusaam kogu ettevõtmisest tekib heal juhul 1,5selt ja pigem isegi hiljem. Niisiis lükkasin potitamist taas edasi, sest jällegi ei tahtnud hakata lapsele niisama lisastressi tekitama. Pealegi pole meil potitamisega kiiret, kuna lasteaeda ta veel ei lähe. Minu suureks üllatuseks on ka perearstid minuga ühel nõul olnud ja soovitanud pigem mitte liiga vara poti"trenni" teha.

Nüüd kui ta kaheseks saama hakkas, ootasin kogu aeg justkui mingit märki, mis näitaks, et ta ka ise selleks rohkem valmis on. Ühel hetkel hakkaski ta oma mähkude peale osutama. Ilmselt siis, kui pissi tuli. Hakkasin siis suure hurraaga pihta. Kujutasin juba ette, kuidas paari päevaga meil asi käpas on, ja pakkisin mõttes mähkusid kokku. Haha! :D

Lasin Ellul siis aluspükste väel olla. Ta tegi kõik hädad kenasti pükstesse ja mina sain oi-kui-palju põrandaid ja riideid pesta. Kui veidi aega edasi läks, hakkas ta pärast pissimist minu juurde tulema ja nentima, et "oi!".

Plaanisin teda küll potile viia, kui näha, et tahab häda teha, aga see ei toiminud. Esiteks polnud mind tihti lihtsalt kohe ta kõrval, kuna tegelesin parajasti beebiga, tegin süüa, koristasin või muud säärast. Teiseks polnud ta lihtsalt nõus potile istuma ja sundida ju ka ei saa, see tekitaks vaid trotsi juurde. Aga otsustasin asja siiski rahulikult võtta, aega ju on. Vahepeal arvasin, et äkki on pissipott liiga kõrge, nii et ostsin uue ja madalama. Ei, asi polnud selles :D Siis mõtlesin, et ehk tahaks ta rohkem meid jäljendada, ning ostsin vetsupotile lastekaane. Ei, asi polnud selles ka :D Mulle tundub, et see istudes pissimine on tema jaoks lihtsalt võõras ja harjumatu, kuna siiani pole ju vahet olnud ja häda on alati saanud n-ö käigu pealt teha.

Olen siis üritanud kaval olla ja eri lähenemisi proovida. Olen teoreetiliselt rääkinud, kuhu pissi ja kaka käivad, üritades samal ajal mitte pinda käia. Oleme nukusid potile pannud. Vetsus kaasas on ta minuga nagunii enamus ajast käinud. Oleme "Potiraamatusse" kleepse kleepinud. See raamat tegi potiteemale kena sissejuhatusse, aga enam pole ma seda kasutanud, kuna tahaks siiski, et ta istub potile pissimise jaoks, mitte kleepsu saamiseks. Oleme teinud pause, et kogu sellest teemast puhata.

Laenutasin ka raamatu "Varakult potile", kus lisaks varajasele potitamisele jagatakse niisama nippe. Tegelikult tahtsin raamatut "Potile vähem kui päevaga", aga minu raamatukogus seda polnud.

Praegu on asi niikaugel, et Ellu on nõus potil istuma (peaasi et püksid jalas on ja sinna mingit häda tegema ei pea! :D). Aga lähen siiski asjaga kaasa, vaatame koos, kas pissi tuli, pühime peput ja tõmbame pärast suures potis vett peale. Tundub, et talle pakub see huvi ja vaikselt võiks teda suunata edasi...

Põhiprobleemiks on ilmselt ka see, et kodus olemise aeg on nii väike. Hommikul läheme üldiselt pärast hommikusööki kohe õue ja tuleme koju alles lõunauinakuks. Ja kui õhtul issi koju tuleb, on ka tihti juba muud käimised. Niisiis on ilma mähkuta aega seni jagunud vaid pärastlõunaks. Muidugi võiks ka õue ilma mähkuta minna, siis peaks ilmselt lihtsalt viis paari pükse kaasa võtma ja mõned nädalad ainult mänguväljakutel käima :D

Siiski olen ise (veel) tegelikult positiivne ja loodan, et ühel hetkel käib see klõps tal ära ja praegune aeg vajub minevikku. Kooli pole veel keegi ju mähkudega läinud, räägitakse :D

January 21, 2017

Imetamisest... ikka veel!

Võiks ju arvata, et oma aastase ja seitsmekuusega on vähemalt imetamine üks teema, millega enam kellelegi ette ei jää. Aga oh ei. See on ilmselt lihtsalt üks neist asjadest, mis kedagi külmaks ei jäta ja mille suhtes igaüks tunneb, et peab midagi ütlema (olgu see siis positiivne või negatiivne).

Kui Ellu väiksem oli, kerkis aeg-ajalt üles avaliku imetamise teema. Selle külje pealt, et pargipingil last imetades sai nii mõnegi  kummastava pilgu, selle külje pealt, et oli raske leida kohta, kus saaks last mugavalt imetada (käib ennekõike kohvikute, kaubanduskeskuste jne kohta), ning ka selle külje pealt, et last avalikult imetades oli ka endal vastakaid emotsioone, justkui oleksin ma mingi hull rebel, kes midagi täiesti ennekuulmatut toime paneb. 

Rinda saab Ellu endiselt ja just seda peavad paljud imelikuks. Miks küll? Eriti hea elu! Isegi üks meditsiinitöötaja ütles, et ilmselt peaksin selle ikka ära lõpetama. Mis sest, et ametlikud soovitused nii Eestis kui ka mujal maailmas on, et laps võiks kuni 2aastaseks saamiseni rinnapiima ka saada ja et see on talle parim. Aga meie inimesed on suures osas vist veendunud, et nõuka ajal teati neid asju ikka paremini... Nii tundubki kohati, justkui peaksin ma vabandusi otsima, miks ma seda üldse teen.

Olen siiski oma sisetundele ja ka ametlikele soovitustele truuks jäänud ja Ellut edasi imetanud. Palju ta enam ei taha, aga samas pole ka ise veel täielikult loobuda tahtnud. Kuna ma ei plaani Ellut võõrutada, vähemalt mitte lähiajal enne uue beebi tulekut, ei näe ma probleemi ka nn tandemimetamises, mis samuti mujal maailmas rohkem levinud ja tuntum teema on. Käisin sel teemal igaks juhuks ka ITKs imetamisnõustaja konsultatsioonil ning tema oli samal seisukohal ning vägagi toetav.

See oli tegelikult väga värskendav ja andis julgust juurde samamoodi jätkata. :)

PS! Eelmisel aastal ilmus avaliku imetamise teemal ajakirjas Pere ja Kodu artikkel, kus ka meie sõna saime.

Pilt: Hele-Mai Alamaa. Artikli jaoks tehtud :)

January 18, 2017

Uuel aastal uue hooga...

Kohvikus töisemaid mõtteid koondamas


See lause peab seekord kuidagi eriti paika, kuna ma jään veebruarist ametlikult dekreeti (jälle!) ning tahan selleks ajaks töisemad tegemised kokku tõmmata. Mäletan eelmisest korrast sama tunnet, seda viimast kuud enne dekreeti, kui jõudu ja energiat enam nii palju pole, aga töid on just enne lõppu rohkem. Veel viimased pingutused ja... Jaksan, jaksan küll!

Nii on ka jaanuar seni üsna töötähe all möödunud. Või noh, niipalju kui see lapse kasvatamise kõrvalt võimalik on, sest suure osa ööpäevast veedan ikkagi ju lapsega tegeledes. Aga lõunauned ja õhtuti pärast kella kaheksat teen tavaliselt tööd. Praegu on mul käsil kahe raamatu toimetamine.

Minu suurim motivaator on hetkel raha... Nali! See pole minu jaoks tegelikult kunagi piisavalt suur motivaator olnud. Vähemalt mitte niipalju, et oma unetunde ohverdada. Pigem unistan ma järgmisest etapist, kui saan keskenduda ainult oma krattidele ja kõik töömõtted mõneks ajaks kõrvale jätta. Loodan ja usun, et seekord peab see unistus ka paika, sest kahe väikese lapse kõrvalt ilmselt enam tööd ei jõua teha. Ja kui mulle siis jääbki mõni üksik hetk ka endale, saangi selle ilma süümepiinadeta iseendale kulutada, lugedes ajakirja, ligunedes vannis või tegeledes mõnega oma sajast käsitööprojektist.

Kõlab ju hästi! Seniks aga tagasi tööle :)

Mina kuu enne dekreeti jäämist :)

January 11, 2017

Kolmanda trimestri mõtted

Kudusin uuele beebile sokid ka juba :)


Täna on mul harukordne vaikne hetk õhtul ja harukordselt on mul veidikene ka energiat... :D Nii et on suurepärane võimalus taas mõned mõtted kirja panna.

Olen juba tükk aega märganud muutust oma mõtetes ja tunnetes seoses uue beebi tulekuga. Rasedus oli kogu aeg veel üsna alguses, ka liigutusi hakkasin ma poisiga hiljem tundma kui Elluga, nii et mingis mõttes oli ta nagu pidevalt justkui veidi utoopiline. See on küll mu teine rasedus ja laps, aga endiselt on kuidagi uskumatu ette kujutada, et päriselt on üks uus elu, uus inimene minu sees alguse saanud ja kasvamas.

Teisalt oli kuskil kuklas pidevalt ka hirm, kuidas elu kahe nii väikese lapsega välja hakkab nägema. Mul pole praegu isegi veel ju autojuhilube, et meid ringi sõidutada. Kuidas nad omavahel läbi saama hakkavad? Kuidas Ellu lepib sellega, et ta polegi enam ainus? Kas mul jätkub ikka piisavalt energiat või olen ma igaks õhtuks totaalne närvipundar? Kas ma üldse mäletan kogu seda beebimajandust? Elluga olime me ju esmakordsed vanemad ja iga asi võttis kahe pealegi kaua aega, nüüd tuleb mängeldes kahega toime tulla. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Aga viimasel ajal on kõik justkui muutunud. Kolmanda trimestriga on asi reaalsemaks muutunud ja millegipärast tekitab see just positiivsust, mitte hirme juurde. Tunnen tohtutut ootusärevust, rõõmu ja kindlustunnet, et saan ilusti hakkama ja meil saab lõbus olema. Ootan juba selle väikese kutiga kohtumist nii väga, et muudkui loen nädalaid ja päevi tähtajani. See muidugi ei tähenda, et see küsimustelaviin kadunud oleks. Ei, need on ikka alles, aga need pole lihtsalt enam tähtsad. Pealegi laabub kõik alati ka ilma muretsemata ja ülemõtlemata, nii et milleks selle peale aega raisata? Ma juba ootan põnevusega uut kratti meie segasummasuvilasse :)

Ka kõhubeebi on muutunud väga aktiivseks, muudkui põtkib ja annab endast märku. Kohati tundub, et tal on mitu paari käsi ja jalgu, kuidas muidu suudab ta korraga igale poole lüüa? Nende liigutuste kaudu on tunda, et ta ongi kohe täitsa päris inimene. Oma tahtega ja enda moodi. Tema ise.

January 10, 2017

Igapäevased imed



Elu väikese lapsega on ikka nii lahe! Ma pole vist siiani päris ära harjunud, et mul pole kodus enam (/veel) beebit, vaid üks asjalik väike inimene.

Vahva on vaadata, kuidas ta üritab kõike õppida ja jäljendada. Ühel hommikul näiteks haarasin pärast hommikusööki oma kohvitassi ja kutsusin ta tuppa mängima. Tema võttis seepeale siis sama asjaliku näoga laualt oma veetassi ja tuterdas sellega minu järel, hoolikalt kruusi käes hoides. Pärast läks köögist tuppa muidugi üks märg rida, aga mis seal ikka :)

Samamoodi meedib Ellule praegu väga koristada ja süüa teha. Pärast hommikusööki lükkab ta tavaliselt tooli kraanikausi juurde ja me hakkame nõusid pesema. Kui ma tolmuimeja välja võtan, on ta esimesena valmis toad üle käima. Samuti kuulub iganädalase varustuse hulka väike tolmulapike. Tihtipeale kui ta midagi kusagil vedelemas näeb, viib ta selle asja oma kohale tagasi.

Vaikselt oleme hakanud ka süüa koos tegema, tema ikka laua ääres oma toolikesel seismas. Jõulude ajal valmistasime mitu korda niiviisi piparkooke, muul ajal saab ta vähemalt mõnd taigent või salatit segada või muud põnevat teha. Täna segas ta pannil toitu läbi ja sai väga kenasti aru, et tuleb ettevaatlik olla.

Muidugi on kõige selle tulemuseks kordades suurem segadus ja ajakulu, aga see kuulubki asja juurde. Ja kuhu meil kiiret? Kõige tähtsam on see, et ta saaks igapäevategevustes kaasa lüüa, õpiks ja areneks ning tal oleks lõbus. Kui ma ütleksin talle praegu, et ära sega ja mine tegele oma asjadega, miks peaks ta kunagi võtma iseenesestmõistetavana, et ta peseb enda järelt nõud või teeb süüa? Pealegi naudin ma neid koos veedetud hetki nii-nii väga ja ma usun, et tema samuti :)


December 30, 2016

Jõulud ja haigused


Jõuludeks tegime muuhulgas ka piparkoogikuuski :)


Ja ongi jõulud vaikselt ligi hiilinud ning nüüdseks juba ka möödunud.

Meie võtsime pühad seekord kahjuks haigusega vastu. Ei midagi tõsist, lihtsalt nohu, aga oi see nohu oli nii minul kui ka lapsel väga tugev ja pea paks. Ühesõnaga üsna närune enesetunne. Kui ise saad veel vähemalt nina aeg-ajalt tühjaks nuusata, siis lapsest oli küll kahju, kes seda veel ju ei oska.

Aga eks jõulud on sellegipoolest eriline aeg ja tore oli ikka. Samuti aitasid pidu mees, ema ja isa ette valmistada, nii et saime kenasti hakkama. Tore oli vaadata, mida kõike põnevat Ellukene kingiks sai ning kui õnnelik ta oli.

Vahepeal on mul veel niipalju seiklemist olnud, et jõudsin lausa ITK rasedate erakorralisse. Nimelt on mind paar nädalat vaevanud imelikud hood, kui silme eest läheb täiesti kirjuks, ja mul soovitati end näitama minna.

Erakorralises selgus pärast pikka ootamist, et mul on kõik näidud korras ja keegi ei tea, milles asi. Kaebus pidi aga piisavalt imelik olema, et mind kutsuti sünnituseelse osakonna päevaravisse neuroloogi konsultatsioonile.

Tulin siis järgmisel päeval kell 9.00 kohale, nagu kutsutud, ja mind kirjutati haiglasse. Seadsin end puhketoas sisse ja edasi läks suuremat sorti ootamiseks. Nimelt on kogu haigla peale üks valveneuroloog ja too tuleb siis, kui muu töö kõrvalt aega leiab... Jõudsin lugeda raamatut ja ajakirja (milleks mul iial aega ei jää!), diivanil tukkuda, söömas käia, tervele internetile kaks tiiru peale teha... Aga neuroloog polnud ikka aega leidnud. Tekkis juba üsna nukker tunne. Nagu ma polekski inimene, kelle aeg väärtuslik on. Eriti kuna Ellu oli minust esimest korda nii pikalt eemal.

Neuroloog tuli lõpuks kell kolm, ütles, et tegu on ilmselt ilma peavaluta migreeniga, teha pole midagi ning uuringute jaoks on juba hilja. Muidu tahtis mind saata MRTsse ja silmaarstile. See aga tähendanuks, et pean mõnel teisel päeval taas laskma end haiglasse kirjutada ja jääma valvearsti ootama. Silmaarstist loobusin seega üldse, MRTsse sain õnneks aja, kuhu võin ise kohale minna.

Ühesõnaga pikk päev ootamist ja üsna tulemusteta. Kirun nüüd ennast, et üldse haiglasse läksin. Juttu tuli ka nüüd palju, aga tundub lihtsalt nii absurdne, et meditsiiniteenused rasedatele nii patsiendivaenulikult korraldatud on. Mismõttes!?

PS! Oleme nüüd mõlemad terved ja Ellu sai pika päeva ilma minuta ka ilusti hakkama, isegi magas ja sõi korralikult, nii et mu süda on vähemalt rahul. :)

December 22, 2016

Blogijate jõululoos

Oh, jõuluaeg on nii mõnus ja eriline! Olen sel nädalal end rohkem jõulude lainele viinud, pakkides kingitusi, valmistades kaarte ning küpsetades piparkooke. Ent õigele lainele aitas mind kindlasti viia ka üks armas pakike, mis mind nädala algul pakiautomaadis ootas.

Nimelt tegime blogijate seltskonnaga Maryliisi eestvedamisel jõululoosi. Selle nädala alguses panin pärast pikka mõtlemist lõpuks enda kingituse teele ja loodan väga, et kingi saaja jääb rahule. Kui isegi oma lähedastele on raske kinki leida, siis võõrale ju veelgi enam.

Sellegipoolest oli minu päkapikk küll täiesti kümnesse pannud! Pakis oli tõeliselt ilus karbike, mis meenutab raamatut ja mis mu riiulisse nagu valatult sobib. Lisaks veel roositee, mis näeb eriti luksuslik välja, martsipanibatoonid ja armas kiri. Nii karp kui sisu nägid kaunid välja, nii et pean oma päkapikku tänama - tuju on siiamaani hea! :)

Karp ise...

...ja sisu